Olen riigiametnik, kelle igapäevatöö keskendub vastutusele ja teenimisele. Lisaks panustan Põhja-Eesti Regionaalhaigla arengusse, toetades tervishoiu toimimist ja laiemat ühiskondlikku heaolu. Olen ka reservohvitser – see roll on õpetanud mulle distsipliini, otsusekindlust ja vastutustunnet nii rahu- kui ka kriisiajal.

Kõige olulisem roll minu elus on, aga olla kolme lapse isa. Just pere on see, kust ammutan jõu, tasakaalu ja inspiratsiooni.

Mind on alati paelunud see, mis toimub silmapiiri taga. Olgu selleks rännak jalgsi mööda Eest palverännuteed Tallinnast Vana-Vastseliinasse, 820. kilomeetri pikkuse Eesti pikima matkatee läbimine või püüdlus vallutada maailma seitsme kontinendi kõrgemad mäetipud. Väljakutsed annavad mulle võimaluse testida oma piire, õppida tundma iseennast ning kogeda maailma vahetult ja ausalt.

Eestlased on läbi ajaloo olnud mererahvas – sitked, kannatlikud ja sihikindlad. Minuga samast maakonnast pärit admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen, kes oli üks Antarktika avastajatest ning tema mereretked on ehe näide julgusest minna tundmatusse. Tema eeskuju kinnitab, et ka siit, väikesest Eestist, on sirgunud mehed, kes on julgenud seista vastu maailmamere karmidele tingimustele. Tahan oma ettevõtmisega tõestada, et eestlased on endiselt vintske rahvus – rahvas, kes suudab vastu pidada ookeani üksindusele, tormidele ja katsumustele.

Täna olen seadnud endale seni suurima eesmärgi: ületada sõudes 2027. aasta detsembris üksinda Atlandi ookean Gran Canarialt Barbadosele – eesmärgiga saada esimeseks eestlaseks, kes selle teekonna üksi ette võtab. See ei ole pelgalt sportlik väljakutse, vaid teekond iseenda piiride, vastupidavuse ja vaimse tugevuse proovilepanekuks.

Kutsun sind sellel teekonnal kaasamõtlejaks ja kaasteelisteks. Toeta mind, ela kaasa ja jaga seda usku, et inimese piirid ei lõpe seal, kus lõpeb silmapiir. Sest vahel on kõige olulisem teadmine see, et sa ei lähe teele päriselt üksi.